Detsembri keskpaigas tegi Riigikohus otsuse haldusasjas 3-3-1-67-14, milles hinnati Põhja-Kiviõli II karjäärile antud kaevandamisloa õiguspärasust. Riigikohus leidis, et antud juhul oli kaevandamisloa menetlus viidud läbi õiguspäraselt ning kehtestatud leevendusmeetmed olid kinnistuomanike kaitseks piisavad. Samas leidis Riigikohus, et kaevandaja menetluskulude täies mahus väljamõistmine kaebajatelt takistaks juurdepääsu õigusmõistmisele ning vähendas seetõttu oluliselt välja mõistetavaid kulusid. Kohus viitas viidates seejuures ka rahvusvahelise nn Aarhusi konventsiooni sätetele, mille kohaselt ei tohi keskkonnaasjades juurdepääs õigusemõistmisele olla takistavalt kallis.

Vaidluse asjaolud

Kiviõli Keemiatööstuse OÜ (KKT) esitas loataotluse Põhja-Kiviõli II karjääris kaevandamise loa saamiseks juba 2004. a jaanuaris. Ettevõte soovis kaevandada põlevkivi kokku ca 740 ha suuruselt alalt, millest osa kuulus eraisikutele.

Loamenetluse käigus viidi 2005. a läbi ka kaevandamise keskkonnamõjude hindamine (KMH), mõjude hindamise aruanne kiideti heaks 4. märtsil 2005. a. 21. novembril 2008. a otsustaski Keskkonnaministeerium (KeM) väljastada kaevandamisloa. Luba vaidlustati kohalike elanike ja Vestman Varahalduse AS poolt ning otsus tühistati 9. aprillil 2010. a Tallinna Ringkonnakohtu otsusega ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu.

Seejärel uuendas KeM menetluse ning andis 2011. a jaanuaris välja uue loa. Uut mõju hindamist läbi ei viidud, kuna KeM luges 2005. a hindamise piisavaks. Uue loa vaidlustasid kokku 16 kohalikku elanikku ning Vestman Varahalduse AS, seega suuresti samad isikud, kes vaidlustasid ka esialgse kaevandamisloa.

Kaebajate etteheited

Uues vaidluses leidsid maaomanikud, et uue KMH läbi viimata jätmine oli õigusvastane. Samuti oli nende arvates puudulik varasem mõjude hindamine, kuna selles ei olnud piisavalt käsitletud mõjusid nende karjääri alal asuvatele kinnistutele ning kavandatavat tegevust oli kirjeldatud liiga üldiselt.

Lisaks KMH puudustele pidasid kaebajad ebapiisavaks ja liiga üldiseks ka kaevandamisloas sätestatud negatiivsete mõjude leevendamise meetmeid. Kaebajate hinnangul oli õigusvastane, et loa tingimustes ei olnud mh välja toodud kinnistute kaitsetsoone ja seda kavatseti teha alles kaevandamise projektis.

Keskkonnamõjude hindamine

Riigikohus leidis analoogselt alamate astmete kohtutega, et antud juhul ei tulnud läbi viia uut KMHd. Pärast esialgse otsuse tühistanud kohtuotsust jätkus sisuliselt varasem menetlus (see uuendati) ning selles kohalduvad normid ei nõudnud uue mõju hindamise läbiviimist.

Riigikohus hindas sisuliselt ka KMH aruannet ning leidis, et selles oli piisavalt kirjeldatud nii kaevandamise mõjusid kaebajate kinnistutele kui vajalikke seiremeetmeid. Kuigi mõjude hindamise ajal ei olnud teada täpne tehnoloogia, mida kaevandaja kasutama hakkab, oli Riigikohtu hinnangul KMH aruandes õiguspäraselt võrreldud erinevaid tehnoloogilisi lahendusi ja nende mõjusid.

Leevendusmeetmete piisavus

Riigikohus leidis erinevalt kaebajatest, et antud juhul olid kaevandamisloas kehtestatud leevendusmeetmed piisavad nende kinnistute kaitseks. Loas oli ette nähtud kohustus tagada elanike ligipääs mäeeraldisel asuvatele kinnistutele, kommunikatsioonide säilimine ja veevarustus kaevude kuivaksjäämise korral, kohustus vältida võimaluse korral lõhketöid ja järgida nende korraldamisel ohutusnõudeid, kohustus teostada regulaarselt müra, tolmu, vibratsiooni, veetaseme ja -kvaliteedi seiret ning võtta kasutusele meetmed müra ja tolmu tekke ja leviku takistamiseks.

KÕK avalikustas äsja oma analüüsi kaevandamislubade tingimustest praktikas, milles näidatakse, et kaevandamislubades kehtestatavad tingimused on sageli liiga üldsõnalised ning ei ole kontrollitavad. Tihti korratakse lubades juba õigusnormidest tulenevaid nõudeid, neid selgelt täpsustamata. Kiviõli Keemiatööstusele antud kaevandamisluba on esmapilgul tavapärasest põhjalikum ja täpsem, mistõttu Riigikohtu lahendiga võib üldjoontes nõustuda. Samas on KÕKi hinnangul ka selles kaevandamisloas üldisi ja ebamääraseid tingimusi (nt tingimus „vältida võimaluse korral lõhketöid“), mille täitmist on praktikas tegelikult keeruline kontrollida ning mille rikkumise eest ei saaks ettevõtjat vastutusele võtta. KÕK leiab analüüsi põhijäreldusena, et kaevandamislubades tingimuste kehtestamise praktika tuleks üle vaadata, ning on teinud KeM-le ja KeA-le ettepaneku sellesisulise diskussiooni alustamiseks.

Riigikohus leidis veel lisaks, et kõik leevendusmeetmed tuleb kehtestada kaevandamisloas ning kaevandamise projektis võib neid vaid täpsustada (nt sõltuvalt sellest, millised kinnisasjad õnnestub kaevandajal omandada oleneb see, kas elanike kaitseks on vaja teatud meetmeid rakendada või ei).

Menetluskulude jaotus

Riigikohus võttis väga olulise seisukoha ka menetluskulude väljamõistmise osas. Kiviõli Keemiatööstuse kui menetlusse kaasatud kolmanda isiku menetluskuludena oli kaebajatelt välja mõistetud vastavalt 30 071 eurot ja 25 senti halduskohtus ning lisaks apellatsioonimenetluse kuludena 8820 eurot ringkonnakohtus.

Riigikohus otsustas kolmanda isiku menetluskulusid oluliselt vähendada. Kohus viitas esmalt oma varasemale praktikale, mille kohaselt ei tohi õigusabi­kulude välja­mõistmine liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Samuti peab välja­mõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus olema menetlus­osalistele ettenähtav. Lisaks sellele viitas kohus Aarhusi konventsiooni art 9 lg-le 4, mis näeb ette, et keskkonnaasjades ei tohi kohtukulud olla takistavalt suured ning sellele tuginevale Aarhusi konventsiooni kontrollikomitee ja Euroopa Kohtu praktikale.

Kokkuvõttes leidis kohus, et kuna kaebajad olid kohtusse pöördunud oma oluliste põhiõiguste kaitseks, mida otsus intensiivselt riivas, kaebajad ei ole pahatahtlikud ning kaebused ei ole ilmselgelt põhjendamatud, on alust kolmanda isiku menetluskulude vähendamiseks. Kulude vähendamine oli kohtu hinnangul vajalik ka selleks, et mitte piirata ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust. Riigikohus lisas, et kaevandamist kui keskkonda oluliselt mõjutavat tegevust kavandav isik peab taluma keskkonnaalaste haldusaktide kohtuliku kontrolli vajadust.

Riigikohus otsustas kulusid võrreldes varasemaga vähendada ca 4,5 korda. Kohtu hinnangul oli põhjendatud kaebajatelt välja mõista 6800 eurot esimese astme menetluskulude katteks ning 2000 eurot nii apellatsioonimenetluse kui kassatsioonimenetluse eest, st kokku 10 800 eurot.

Järeldused

Riigikohtu otsus on oluline kahest aspektist. Esmalt möönis kohus, et kaevandamislubade kõrvaltingimused peavad olema piisavad kolmandate isikute (nt maaomanike) kaitseks ning et kaevandamise projektis saab tingimusi vaid täpsustada. Kuna avalikkus ega huvitatud isikud ei saa projekti koostamises kaasa rääkida, tähendab see KÕKi hinnangul, et kaevandamisloa tingimused peavad olema piisavalt täpsed, et oleks võimalik hinnata nende piisavust isikute õiguste ja keskkonna kaitseks. KÕKi äsjavalminud analüüs näitab kahjuks, et kaevandamislubade tingimused praktikas tihti üldised ning raskesti kontrollitavad. Seetõttu tuleks lubade andmise praktikat tulevikus muuta.

Teine oluline järeldus puudutab menetluskulude väljamõistmist. Riigikohus tunnustas vajadust jagada menetluskulusid viisil, mis ei muuda kohtusse pöördumist takistavalt kalliks. Seetõttu võib üksikjuhtumil esineda vajadus vähendada kolmandate isikute menetluskulusid. Keskkonda oluliselt mõjutavad ettevõtjad peavad seejuures keskkonda mõjutavate haldusaktide kontrolli taluma. Seega ei saa kaevandusettevõtja või muu arendaja Riigikogu hinnangul eeldada, et tema poolt advokaatidele makstud tasud täies ulatuses vastaspoolelt välja nõutakse.

Kohtuotsus halduasjas 3-3-1-67-14